"Neli vaala"

- Martin Kalle, Autorevüü, nr. 6, 1992 (juuni)

Millisena paistis Eesti vormeliilm kevadel pärast esimesi võistlusi? Palusime selle kohta avaldada oma arvamust Eesti Autospordiliidu peasekretäri asetäitjal PRIIT PALLOL, kes on ka ringrajakomitee esimees.

"Võiks öelda nii, et autosport toetub neljale vaalale. Need on sõitja, auto, rada ja võistlused. Kui üks tugi alt ära vajub, hakkab kandam logisema nagu nelja jalaga laud ebatasasel põrandal."

Loginat on aga tunda. See pole ootamatu. Ei saa ju olla sport väljaspool riigi majandust.

N. Liidu ajal elasime suletud süsteemis, kus Eesti autosport püsis kindlalt tipus. Suure riigi rallikoondises oli pidevalt 2/3 eestlasi, vormeliesinduses oli Napa, Asmeri ja Põllu kõrvale võtta vaid Kozankov. Õigupoolest pidanuks seda kohta täitma Kongo, kuid siis poleks enam tegu olnud N. Liidu koondisega. Ka tuli aastaid ringrajavõistluste kaalukamatest medalitest kolmandik Eestisse. Kui neid arve vaadelda rahvastiku taustal, siis oli meie autosport tõesti kuldses seisus. Harjusime sellega ära ega kujutanud ette, et oleme maailma autospordist tegelikult väga kaugel. Nüüd, kui piirid on lahti, tunneme ennast vaesena ja abituna. Ka see on loomulik seisund, mis tuleb üle elada.

Ent vaatame nüüd lähemalt neid nelja vaala, mis peavad autosporti jätkuvalt kandma.

SÕITJA

Tundub, et põhjamaalastele ringrajasõit (ja üldse võidusõit) sobib. Nad on külmaverelised, tasakaalukad ja kannatlikud inimesed. Ja just niisugused sõitjad jõuavad kõige sagedamini ruudulise lipuni.

Sobivus aga ei tee kedagi rikkamaks. Avavõistlus Riias oli osavõtjate poolest küllaltki hõre. Kui 1300-seid vormeleid on tavaliselt olnud nii palju, et nad ühte sõitu ära ei mahu, siis seekord seda hirmu ei olnud. Paarikümnest üritajast oli 12 Eestist. Nii võib loota, et kõik pole veel kadunud. Iseasi on tasemega. Nii nagu mullugi, polnud Rain Pilve ja Edgard Lindgreni omavahelisse duelli kellelgi teisel asja. Nende taga oli tükk tühja maad. Pilve võit jäi seekord mootoririkke tõttu tulemata.

F-1600. Stardis vaid 10 autot, eestlastest ainsana Helmut Langerpaur. Kui Napat, Vanaseljat, Põldu ja Kiisat polnudki põhjust oodata, siis Kongo ja Asmer olid lubanud tänavu jätkata. Kuid ka neid ei olnud. Ei saanud ka näha, milleks on suurel vormelil võimeline Urmas Uusneem, kes eelmisel aastal 1300-sel usku andis. Niisiis jäi vaid loota, et väed vähehaaval siiski täienema hakkavad.

AUTO

Eestis on 30 aastata vormeleid tehtud. Ka see on meie ringrajasõidule kasuks tulnud. Sellelt baasilt tuleks praegu üritada edasi minna, maksku mis maksab. "Kavoril" tuleb leida materjalide ja mootorite hankimiseks uued partnerid. Venemaa peale ei saa loota ja kvaliteedi huvides ei saa ka enam idaga arvestada. Loomulikult pole vaja hakata Eestis ehitama vormel 1 autosid, ka F3 on ilmselt liiga kõrge latt, kuid mingi standardklassi vormel, midagi Opel-Lotuse taolist, peaks jõukohane olema. See saaks ehk uueks baasiks uuele vormeliklassile, mida võiks viljeleda Balti riikides ja Ida-Euroopas.

VÕISTLUSED

Kui pole võistlusi, pole mõtet kallist autot osta. Võistluste korraldamine on aga läinud põrgulikult kalliks. Ja just sel põhjusel tuli ära jätta traditsiooniline ja populaarne SAB, mis juba aastaid on kandnud rahvusvahelise võistluse maiku. Võib-olla oleks SABi korraldamiseks mingid võimalused ka leitud, kuid rahvusvahelised reeglid ei lase ehku peale elada. Võistluse registreerimine rahvusvahelises kalendris maksab tsirka 4500 FIMi. Kui me oleks selle raha ära maksnud ja lõpuks oleks ikkagi selgunud, et võistlus tuleb ära jätta, siis oleksime kõigepealt ilma jäänud registreerimismaksust ja lisaks sellele ka maksnud trahvi. FISA kalendrist tuleb sõit kustutada mitte hiljem, kui 3 kuud enne võistluse algust.

Registreerimismaks pole ainus valuutakulutus, mis rahvusvahelise võistlusega kaasneb. Rajal peab olema litsents. See omakorda eeldab kaasaegset ajamõõdu aparatuuri ja pressikeskuse sisustust. Litsentsi saamiseks tuleb kohale kutsuda FIA inspektor. See maksab umbes 10 000 FIMi, lisaks inspektori ülalpidamise kulud. Valuutat on vaja ka võistluste läbiviimiseks. Nii et targem on üks aasta vahele jätta ja rasva koguda.

Kevadel oli hirm, et rohkem, kui avavõistlusel, ei saagi Riias sel aastal sõita. Aprillis leppisime lätlastega siiski kokku, et 25. juulil toimub võidusõit Riia Merevaigu auhindadele, mis on ühtlasi Eesti meistrivõistluste teiseks etapiks. Ka augustis ja septembris on üks võistlus. Kõigepealt tänu sellele, et senisele laiutamisele, kui neljapäeval tuldi kohale, reedel tehti trenni, laupäeval ja pühapäeval peeti võistlussõidud, on kriips peale tõmmatud. Kõik see mahutatakse ühele päevale. Tagantjärele ongi imelik mõelda, miks seni nii aega raisati. Ka ei otsi lätlased võistluste finantseerimiseks enam sponsoreid. Kulud kaetakse osavõtumaksudega.

RADA

Mis parata, endiselt tuleb meil oma maa meistrivõistlusi pidada teises riigis. Midagi taolist mujal maailmas ei näe. Kuid Eesti oma ringraja ehitamise mõtteid pole lõplikult maha maetud. Väikeettevõte "Tallinnring" on alles ja ka tegutseb. Kui maaseadusega poleks nii kaua venitatud, ehk oleks siis ka ringraja uus asukoht juba teada. Igal juhul ehitatakse see Tallinna lähistele. Seni aga tuleb käia sõitmas Lätis, Soomes ja miks mitte ka Ida-Euroopas. See võidusõidukaart on meil veel tegelikult uurimata. Igatahes on Tšehhoslovakkias radasid, näiteks Brnos ja Mostis, mis on Põhja-Euroopa omadest tunduvalt paremad.

Nii et rahvusvaheline areen polegi nõnda kitsas, kui oleme seni kujutlenud. Kui väga tahta, küll siis ka võimalusi leiab.