"Toomas Napa, äss, kes teadis enda väärtust"

- Kristjan Sooper, Eesti Spordi Leht, 2. oktoober 1995, nr. 36 (117)

Toomas Napa (41) saavutas kõik, mis ühel Nõukogude liidu vormelisõitjal võimalik. "Pakkumisi ja kutseid välismaale oli palju. Mäletan, kord kutsuti terveks hooajaks Uus-Meremaale. Moskva oleks isegi lubanud, aga asi jäi raha taha pidama," meenutab Napa. Nüüd töötab endine vormeliäss Honda-Mazda teeninduse tegevdirektorina. "Autospordiga pole mul mingisugust kokkupuudet, autodega küll."

Võidusõitjakarjääri lõpul antud intervjuus ütlesite, et kui loobute, siis täielikult. Kas autosporti ikka jälgite?
Jälgin vormel-ühte, see on põnev ja huvitab mind. Õnneks on nüüd võimalik jälgida kogu võistlust. Omal ajal näitas Soome TV vaid üksikuid etappe ja satelliit-televisioon oli kättesaadav vaid vähestele.

Väidetakse, et vormelite eliitklass on viimaste aastatega palju kaotanud?
Kes väidab? Kas see mees teab, mida räägib!?

Vaielge vastu.
Minu meelest on vormelite võistlus olnud alati vaatemänguline ja ka jääb selliseks. See on autospordi tipp. Elu on näidanud, et Indyst tulnud sõitjad pole vormel-ühes midagi teinud. Muidugi on igal alal tõusud ja mõõnad.... Indyst tuttav trekil kihutamine ei paku mulle mingit huvi. Eks ole igasuguseid alasid, nagu seegi (Napa osutab laual olevale dragsteri pildile), sellega sõitja vaatab võib-olla meiesuguseid kui idioote.

On Teil vormelis omad sümpaatiad?
Ei ole. Eelmisel aastal, ühte etappi jälgides, leidsin end mõttelt, et Michael Schumacher ja Damon Hill sõidavad, teised peaks küll autokooli minema. Kõrvaltvaatajal on muidugi lihtne hinnata... F1 mehed sõidavad kindlasti paremini kui keegi meie sõitjatest.

Liidu meistrivõistluste ja sotsialismimaade karikavõit jäid Teile ja kaasaegsetele vormelisõitjatele laeks. Kas ei ole tunnet, et olete sündinud valel ajal?
Ei ole. Eesti praegused vormelipiloodid on ka valel ajal sündinud. Nad ei jõua kuhugi, neil pole piisavalt raha.

Bikerniekil näidatud ringiaegu võrreldes selgub, et Teie põlvkonna vormelimehed olid praegustest kiiremad.
Arvan, et põhjus on tehnikas, mis pole aastatega arenenud. Küllap on põhjuseks ka huvipuudus. Kaheksakümnendate keskpaik oli tippaeg: raha ja võimalusi oli oma aja kohta maksimaalselt, kättesaadavad olid ka Lääne õlid ja jupid. Praegu on konkurents nõrgem ja... tegelikult on ju uusi sõitjaidki vähe. Vana kaardivägi on endiselt rivis. Täielik võhik suhtus ju meisse, ja suhtub ka praegustesse sõitjatesse, umbes nii: mille nimel nad seda teevad! Puhas raha tuuldepildumine.

Alustasite kardisõiduga?
Kolm aastat sõitsin kardiga, 1972ndal läksin vormelile. Õppisin Tallinna Ehitus- ja Mehaanika Tehnikumis ning enne kooli lõpetamist tuli leida töökoht. Sain Tallinna Autovedude stipendiaadiks ning pärast kooli lõppu läksin sinna tööle. Kaks hooaega sõitsin autovedude I filiaali värves vormeliga. 1973. aastal kutsuti sõjaväkke. Leidsin sellised sõbrad ja tuttavad, kelle kaudu pääsesin spordiroodu, kuigi autosport polnud armeespordiala.

Armeespordiala ju polnud...
Palju aitas Lätimaa eestlane Elmo Salm, kes andis mulle auto oma töökohast Adaži kolhoosist. Naljakas lugu: teenisin sõjaväes, aga võistlesin kolhoosi eest.

1976 oli esimene aasta Liidu koondises.
1976ndal sõitsin koondise kandidaadina ühe võistluse Minskis. Koondislasena pääsesin võistlema 1977.

Kuidas "isad" noore omaks võtsid?
Tegijad võtsid omaks... Tegijaid oli tegelikult vaid üks – Vladislav Barkovski. Oli muidugi ka kibestunuid. Pärast Enn Griffeli ja Madis Laivi loobumist ning Jukk Reintami hukkumist leidsid mõned ekskoondislased, et nüüd on nende kord. Mäletan, et ükskord läks nagelemiseks. Noh, nagu venelastel ikka, väike viinavõtmine ja... Valgevenelastele Anatoli Alhimovitšile ja Valeri Lukaševitšile ei mahtunud hinge, et nemad võeti välismaale kaasa kui minu ja Barkovski mehaanikud. Barkovski pani neil suu kinni, ütles: "Gde tõ, nahhui, bõl, kogda tvoja vremja bõla?" Vana olija Vladimir Grekov ei elanud noorte meeste tulekut üldse üle. Sai aru, et uued sõidavad kiiremini ning parata pole midagi.

Kas seitsmekümnendate keskpaika võib nimetada põlvkondade vahetuseks nii Liidu kui Eesti vormelielus?
Kindlasti. Raul Sarap hakkas sõitma ja Toivo Asmer, tõsi, tema pääses koondisesse hiljem, olgugi et on minust vanem. Tallepti meeskonnas olime mina ja Asmer, hiljem tulid Urmas Põld ja Mart Kongo.

Kes oli Talleptis esimene number, kes teine?
Sellist süsteemi polnud. Sõitsime Asmeriga kumbki omas klassis. Kokku saime sotsmaade karikal, aga seal polnud Tallepti huvid esikohal.

Klapp oli hea?
Võib öelda nii. Tagantjärgi pole mõtet musta pesu pesta.

1980. aasta hooaeg läks kehvalt, katsetasite uut autot MADI.
Hooaeg päris aiataha siiski ei läinud. Enne sotsmaade karikaetappi Saksamaal oli sõit Riias, sõitsin seal oma autoga. Paraku juhtus avarii ning autot ei jõutud nii kiiresti korda. Riia ja Saksamaa sõitude vahet oli vaid paar päeva ning pidin startima MADI-l. MADI oli konstrueeritud Moskvas ja nemad käisid ses suhtes täiesti oma teed... Kes käib sõiduteel, kes jalgteel... Saksamaalt lootsin head tulemust. MADI aga ei kannatanud mingit kriitikat. Tema häälestamine konkreetsele rajale oli väga tülikas. Idee oli hea, tehniline lahendus kehv.

Teatasite koondise juhtkonnale, et see auto ei hakka kunagi sõitma.
Saksamaal tulnuks keskmiseks kiiruseks umbes 160 km/h. Võrdluseks: Pirita rajal sõitsin 1986. aastal 152 km/h. Saksamaa rada kujutas endast kiirete kurvidega kolmnurka. Sõitsin MADIga treeningutel neli ringi. Tundsin, et auto ei seisa rajal ja keeldusin starti minemast. Omal ajal sai Liidu koondis stardiraha. Loogiline, et kui auto ei stardi, siis raha ei saa. Koondise esindaja tegi ettekande kõrgematele ülemustele, aga need ei saanud muidugi aru, miks mees ei startinud.

Olete otsekohese ütlemisega. Kuidas juhtkond ütlemised alla neelas?
Minu sõidud olid kogu aeg koondise tasemel. Ütlemised anti lihtsalt andeks. Nagin tekkis teinekord tühistest asjadest.

Olite jõupositsioonil.
See lihtsalt kujunes nii välja. Tunnetasin oma positsiooni hästi.

Kas kordagi ei öeldud, et paki asjad ja hakka astuma?
Öeldi, 1989. aastal. Sel ajal pääsesime ise välismaale. Liidu koondis sõitis Poola, aga mina tahtsin minna nädal varem Rootsi. Kui olnuks rohkem raha, saanuks Rootsist Poola... Otsustasin Rootsi kasuks. Sellist vastuhakku nad enam ära ei seedinud. Öeldi: "Tõ ne dumai, što eta prosta tak obadjotsja." Üritati takistada järgmise aasta litsentsi saamisel.

Liidu koondis koosnes neljast mehest, kaks-kolm olid eestlased. Kas päris "Eesti koondist" ei saanud luua?
Ega see asi nii olnud, et kedagi välja või sisse sai puksida. Ringrajasõidu Liidu koondis oli valitud õiglaselt, mitte nagu rallis, kus oli mitu "koondist": ühed sõitsid sotsmaades, teised kapmaades, kolmandad eriti kaugeid ja tasuvaid kapmaade sõite. Kas alati just õige mees, on teine jutt...

Vormelimeestel ju kapmaade sõite polnud?
Jah. Võib-olla seepärast oligi valik õiglasem.

1983. aastal põrkasite Kiievi rajal kokku poolakaga, kes hukkus. Mis täpselt juhtus?
See oli klassikaline avarii. Kiire kurv, poolakas oli ringiga maha jäänud. Kui nurga tagant välja jõudsin, oli ta mul risti ees. Rada oli kitsas, teha polnud enam midagi. Sõitsin talle keskelt sisse. Tolleaegsed ohutusnõuded ei kannatanud muidugi mingit kriitikat. Mitte kõigil sõitjatel polnud tulekindlat riietust, näomaske, autodel polnud automaatseid tulekustutussüsteeme. Ja rajateenistus polnud samuti tasemel. Poola piloot ei surnud vigastustesse, vaid põletushaavadesse, üle 70 protsendi kehast oli põlenud. Miilits hoidis inimesi, kes tahtsid appi joosta, tagasi – rajal olid ju välismaalased! Lõpuks said mõned rajale, aga keegi ei osanud avada rihmade lukustust. Rihmad lõigati noaga läbi, tomp tõsteti välja.

Ise ei saanud viga?
Sain põrutada.

Nõiajahti ei järgnenud?
Ei. Kaks kaamerat olid avarii lindistanud, lindid vaadati korduvalt läbi. Poolakatele ei näidatud, pilt oli liiga jube. Ja see aeg... kui kaua kõik kestis... Võidusõitu ei peatatud. Inimene istus autos... auto põles... keegi ei saanud appi minna... ei osatud aidata... See oli kõige kohutavam. Ma tahtsin linti näha. Öeldi, et tebee pakaa nenado. Arvan, et ei ole millestki ilma jäänud.

Avaldas see mingisugust psühholoogilist mõju?
Ei. Avariisid võib juhtuda kõigiga. Ma ei tunne, et oleksin midagi valesti teinud. Olukord oli lihtsalt selline.

1987. aastal tulite nii Liidu meistriks kui sotsmaade karikavõitjaks. Samal aastal antud intervjuus väitsite, et koondis hakkas lagunema. Millest selline arvamus?
Võib-olla olin jäänud koondisse liiga kauaks. Mõtlen, et liiga kauaks etteotsa. Oli muidki põhjuseid. Tavaliselt teatati tehnilistest muudatustest varakult ette, kuid 1988. aastal käis mäng juba teise väravasse. Tehnika kättesaadavus, millest sõltus väga palju, tehti ühele võimalikuks, teisele võimatuks. Eriti puudutas see kumme – oli esimene aasta, kui sotsmaade karikat võis sõita läänemaailmas toodetud kummidega. Moskva mehel, Viktor Kazankovil olid need olemas, meil Asmeriga mitte. Kohe oli ju selge, kes sõidab eespool, kes tagapool. Võib-olla ei suutnud ma endast koondises anda enam kõike... Või ei tahtnud... Ei oskagi täpselt seletada.

Tüdimus?
Tüdimus see polnud. Mulle isegi ei öeldud, et võib kasutada Lääne kumme. Võib-olla oleksin leidnud ka ise kanali, kuidas need hankida. Kui oled fakti ees, et teisel on, sul pole, tekitab see käegalöömise meeleolu.

Olite mees, kes "õllegonkadel" ei sõitnud?
Mida nimetada õllegonkaks? Sõite, kus polnud neid kõige-kõige tippe? Algul polnud võimalik neil sõita – auto oli Moskvas. Hiljem, kui mul oli kaks autot, siis sõitsin kaasa nii SABi sõidud kui kõik teised.

Suhtumisest see ei tulnud?
Ei, kindlasti mitte.

Laagrid, võistlused, pidev närvipinge. Kuidas tervis vastu pidas?
Liidu koondise laagrid hakkasid tõsiselt vastu. Kui laager toimus ringrajal, oli see vajalik. Kui aga Moskvas... Üritasin ükskõik mis nipiga neist kõrvale hoida. Seal ei olnud muud midagi teha kui viina võtta. Elamistingimused olid keskmised või allapoole seda. Mulle elu ratastel ei sobinud.

1990. aastal moodustasite meeskonna Väino Pentusega. Ometi tuli üsna pea loobumine. Miks?
1990ndal toimus Talleptis pereheitmine, põhjuseks raha. Talleptisse jäi Asmer ning meie pidime paratamatult otsima uue leivaisa. Leidsime Soomest toetaja, kes ostis välja vormelid. Need olid valmistatud Esttecis ning täiesti konkurentsivõimelised. Tulemus jäi aga kesiseks – jälle ei jätkunud raha. Kui tead, et raha jätkub vaid järgmise võistlussõidu kummide ostmiseks, siis ei saa treeningutel mingit superaega püüda. Kui auto juhtub käest minema, on remondiks tarvis raha...

Loobumine oli raske?
Ei. See oli loobumine olude sunnil. Kui jalgpalluril on üks jalg küljest ära, ei saa ta ju mängida. Ütleksin nii: õiged mehed on loobunud. Rallit sõidavad ju need, kes omal ajal... Olgu, Raidam ei ole kehv sõitja, tema tahab sõita. Ma ei taha nimesid nimetada, aga kes sõitsid siis, sõidavad ka nüüd. Enne sõitis Žiguliga, nüüd Toyotaga. Tase on aga sama.

Eesti tehnikaspordil pole perspektiivi?
Seni, kuni pole raha, pole ka perspektiivi.

Mis siis teha?
Kui panna kogu Eesti riigi eelarve tehnikasporti, siis... (Naerab.) Kes räägib, et eestlane istub vormel-ühte, ei tea, mida ta räägib. Niisugune on minu arvamus. Kui eestlane siiski vormel-ühte istub, siis meie silmad seda kindlasti ei näe.

Autospordi juhtkond on välja öelnud viimaste aastate tegevuse mõtte: hoida Eesti autosport elus.
Sellega on nad hakkama saanud. Neile tuleb au anda, et autospordiga üldse viitsitakse tegeleda.

Kui Teile pakutaks võimalust sõita taas vormeliga – auto oleks korralik ja raha jätkuks -, tuleks see kõne alla?
Aastaid on juba liiga palju. Griffel ja Laiv loobusid samas eas, mina ei ole neist parem.

Kiusatust ei ole?
Kiusatus on, aga elu tuleb võtta reaalselt. Alain Prostilgi oli tänavu kiusatus...

* * *

Tallepti meeskond Toomas Napast:

Toomas Napaga sõitsid Tallepti värves Urmas Põld, Mart Kongo ja Toivo Asmer.

Urmas Põld: Sõitsime Toomasega koos üsna vähe aega, aastatel 1987-1989. Mulle oli ta vanem kolleeg ja eeskuju. Tema autod olid alati viimase peal, ta ei teinud kunagi midagi poolikult. Ütlemistes oli väga konkreetne ja otsekohene. Tema autoriteet lubas seda.

Mart Kongo: Toomas on võitleja ja võitja. Võitjatüüp, nagu tänapäeval öeldakse. Ja äärmiselt korrektne. Mida aeg edasi, seda mõnusamaks kaaslaseks Tom muutus. Saame praegugi hästi läbi.

Toivo Asmer: Olime nii meeskonnakaaslased kui konkurendid. Kumb parem sõitja oli, ei oskagi öelda – temal on Liidu meistrivõistluste kuldmedaleid rohkem, mul on medalite üldarv suurem. Toomas oli üsna eraku iseloomuga. Alati, kui midagi ütles, arvas, et see on lõplikult õige. Sel pinnal tekkis tal Liidu koondise juhtkonnaga konflikte.