"Ühe aasta võlu ja vaev"- Tõnu Kees, Spordileht, 29. juuni 1983, nr. 74Sündmuste käik Kiievi ringrajal oli lühidalt järgmine. Hetkel, mil vormel "Easternite" klassis liidrirollis sõitev puna-valge "seitsekümmend kaks" hakkas parasjagu väljuma kurvist, lahvatas kõigest mõnikond meetrit eespool hele tuleleek. Puna-valge piloot oli selleks momendiks jõudnud kruttida mootorituurid maksimumini. Ta oli masinast välja pumbanud kogu teises käigus peituva kiirenduse ning kihutas nüüd 160 kilomeetrise tunnikiirusega paratamatusele vastu. Hetk hiljem toimunud kokkupõrke üksikasjadest ei saanud vormelis istunud sotsialismimaade karikavõistluste esimese etapi liider Toomas Napa ise ega keegi teine kunagi täpset ülevaadet. Jäi vaid teadmine, et avarii vältimine oli juba võimatu, et järgnenud karussellis rammis auto ka poordi, et istunuks kihutaja tavalises seeriamasinas, võinuks kõik hoopis kurvemini lõppeda... KUU AEGA VAREM Eelpoolnimetatud juhtumist täpselt kuu aega varem peetud NSV Liidu meistrivõistluste teisel etapil Riias oli Toomas Napa andnud taas kõneainet. Pöidlahoidjate sõnul toimunud kõik otsekui filmilindil. Napa tulemas kolmandalt ringilt seitsmesekundilise edumaaga konkurentide ees, informaatori pisut ootamatu teadustus valestardi kohta, "seitsmekümne kahe" piduritekrigin lähtejoonel. Siis täisgaas ning uus start. Pärast kogu keerukat operatsiooni on konkurendid lähenenud Napale kõigest kolme sekundi võrra. Kui valges sõiduülikonnas mees pisut hiljem meistrimedalit vastu võtma läheb, räägivad asjatundjad taas üldtuntud tõest: Napa ei kaota rajal kunagi närvi. Ükskõik mis ka ei juhtuks. Ühtlasi on Riia kuld kinnituseks talv läbi väldanud otsingutele masina kallal. Napa oli olnud õigel teel. Aga kui mitmeid kordi oli ta seda oma 15-aastase võidusõitjatee jooksul juba tõestanud. Alustanud 1969. aastal Tartu Pioneeride Maja kardiringist, istunud kolm aastat hiljem ümber vormel neljale (praegune "Molodjožnaja"), seejärel end 1976. aastal NSV Liidu koondisesse sõitnud, oli ta välja jõudnud kaheksa NSV Liidu meistrivõistluste ning ühe sotsialismimaade karikavõistluste medalini. Saavutanud kõike seda suuresti tänu oma tahtele tungida asjade sisusse, tehnilisele taibule. Nüüd räägiti võidusõitjate hulgas tema kohta: "Napa puhul on ääretult oluline tema suhtumine spordisse. Ükskõik mis ka ei juhtuks, on ta alati täpselt treeningul. Seda mitte ainult autosõidu puhul. Sama tõsiselt teeb ta kolm korda nädalas üldfüüsilist. Ning mis põhiline - kõike seda teeb ta peaga." * * * Toomas Napa: "Paljud minu kaaslased ütlevad, et võit polevat neile tähtis. Peaasi kui saad millegi meeldivaga tegelda. Minule on võit tähtis. Võidule allutan ma ka kõik muu. Sellepärast ei lähe ma kunagi treeningule niisama venima. Treening peab käima nagu päris võidusõit. Veelgi enam - treeninul saan ma ennast lõpuni proovida, sest pärast jääb ikka veel võimalus ennast tohterdada (täielikult pole ju ohu eest kaitstud keegi) ja masinat lappida. Võistluste ajal kummitab aga alati kartus, et midagi kuskilt järele annab ja sa pead katkestajana boksi sõitma. SAMAL AJAL... ... kui sündmused Kiievis nii traagiliselt arenesid, jalutas Marika Napa, kaks poisipõnni käekõrval, tribüünide vahel. Niipalju kui alailma ringi sekeldavate põngerjate kantseldamisest mahti jäi, oli ta jälginud abikaasa duelli Saksa DV esisõitja Ulrich Melkusega. Ta oli näinud neid kahte otsekui paarisrakendis tribüünidest mööda vilksamas, kuulnud siis Melkuse katkestamisest kümnendal ringil ning koos teistega uuele liidrile vaimustatult aplodeerinud. Ühel sobival hetkel oli ta arvatavale võitjale juba lillegi murdnud. Siis aga selle otsekui mingi äkilise eelaimuse sunnil taas maha pillanud. Niimoodi, pisiaskeldustes, jõudis märkamatult kätte viieteistkümnes ring. Ring, kust Toomas Napa enam ei tulnud... Marika Napa: "Hetkeks välgatas mul küll peast läbi, et äkki on Toomas teinud avarii. Aga samas oli see mõte taas nagu pühitud. Uskusin, et tema juures pole õnnetus lihtsalt võimalikki. KUU AEGA VAREM On asju, millest võidusõitjad omavahel ei räägi. Ei räägi nendest ka teretuttavate, uudishimutsejate ega arvukate "sõpradega". See salapärane tabupitser on vajutatud kõigele, mis seostub autoehitusega. Te pärite Napalt või Sarapilt, millist hammasratast ta käigukastis on kasutanud ning teile näidatakse rauatükki, mille number on salakavalalt peidetud peopessa. Arvake ära! Peo sees saladuseks peavad konkurentide ees jääma ka kõik teised suuremad ning väiksemad nipid, mis masina kallal kiiruse lisamiseks ette võetud. Üks usub abi saavat kergemast autost, teine ei pööra kaalule mingit tähelepanu. Lõpuks on vaist ja tehniline taip see mis määravaks saab. Ent olgu! Masin on valmis, ees ootavad võistlused. Ometi jääb tabureegel suuresti kehtima ka sõidutehnika osas. Kui Tbilisi ringrajal asus NSV Liidu vormel-3 autode teine number, moskvalane Krivodub treeningul jälitama Napat, et jälgida tema kurvide läbimise tehnikat, peatas viimane lihtsalt masina... * * * Toomas Napa: "Tänaseks on võidusõidust saanud minu jaoks juba suuresti töö. Kasvõi seepärast, et ühest võidusõidust teiseni istud - must kui kurat - boksis, paned autot kokku ning ei tea muust ilmaelust suurt midagi. Kõik saab tehtud suuresti põlve otsas ja seetõttu jääbki paljudel meist tõsine märk maha panemata. Et korralikku masinat kokku panna, peab sul olema lausa fakiiri vaist. Vaatad mõnest ajakirjast pilti, üht-teist näed, osast saad aru. Ülejäänu pead aga ise juurde mõtlema. Pole siis ime, et pärast taolisi fantaasiasähvatusi saab uus auto pahatihti tavalisest seeriamudelist viletsamgi. PÄRAST VÕIDUSÕITU Marika Napa: "Kui Toomas oli juba pisut toibunud, läksime masinat vaatama. Kurb pilt avanes küll. Kössitas teine otsekui parandamatu invaliid seina ääres - Toomase kogu selle talve töö.
|
