"Eesti NSV autovõidusõit 1986"

- Priit Pallo, Spordileht, 27. oktoober 1986, nr. 126 (4064)

Autovõidusõitjate võistlussuve naelaks kujunesid NSV Liidu rahvaste spartakiaadi finaalstardid juulikuises Riias. Autovõidusõit on ikka olnud individuaalne spordiala, koondiste konkurents enamasti võistlusjuhendiga lisatud ebaülevaatlik lisaarvestus. Rahvaste spartakiaad aga tähendab eelkõige võistkondade mõõduvõttu. Sportlaste tulemusi võidusõitude lõpus hinnatakse kui panust ühisesse üritusse.

Eesti autosportlaste üldvõit ning meeskonda kuulunud Toomas Napa, Toivo Asmeri, Heldur Kuusingu ja Ants Tõnnbergi suurepärane esinemine on spordihuvilistele hästi teada.

Nõukogudemaa autosportlased tunnistavad Eesti vormelisõitjate kuulumist meie maa tippu. Kuid iga liiduvabariigi meeskonda kuulus neli sõitjat, meil peale Napa ja Asmeri "Easternidel" ka Kuusing ja Tõnnberg 7. klassi "Ladal". Varasemaid tulemusi arvestades oleks ka "Easternide" suuredu korral võinud meie koondisele pakkuda neljandat-viiendat kohta. Meie "Lada"-sõitjad ei kuulu veel Liidu tugevamate hulka.

Edu tõi meile aga ühtekuuluvustunne, võistkonna liikmete vastastikune toetus ja abi. Seda märkis hilisemal pressikonverentsil ka NSV Liidu autovõidusõidukoondise vanemtreener Juri Andrejev. Tore oli jälgida Kuusingu mehaaniku Vladimir Krivodubi tööd Asmeri võistlusrehvide seadistamisel, Tõnnbergi kaaslaste ringiaegu fikseerimas, Napa ja Asmeri võistlustehnika ettevalmistust ja nende pisiasjadeni ulatuvat huvi konkurentide ringiaegade vastu treeningsõitudel. Asmeri mehaanik Tarmo Neuhaus oli pidevalt kursis kõigi meie meeste võistlusautode seisukorraga, temalt said kõik vajalikku nõu ja abi.

Palju kõneainet on pakkunud "Easternide" spartakiaadisõit. Võitis ju Asmer Napat, keda võib pidada NSV Liidu kõigi aegade parimaks võidusõitjaks, kaks nädalat varem võitis ta just "Easternil" oma seitsmenda Liidu meistritiitli. Kõrvalseisjale oli Asmeri võit ehk üllatus, asjatundjatele aga mitte.

Selge, et Napa on meie esisõitja. Ent kui varasematel aastatel on tema võidud ikka ülekaalukad, siis tänavused NSV Liidu meistrivõistluste sõidud Tbilisis ja eriti Kiievis näitasid, et ka Asmeril on tõsised plaanid. Riias seadis Toivo Asmer endale kõrgeima eesmärgi. Treeningsõitudel oli iga ring, iga kümnendiksekund tähtis. Tavaliselt valmistavad paremad sõitjad oma võistlusauto ette varakult, treeningringe sooritatakse neli-viis, veendumaks, et kõik on korras. Rada on ju tuttav, Bikernieki parkmetsas on nad tuhandeid ringe tahavaatepeeglisse kadumas näinud. Asmer aga (nagu ka moskvalasest NSV Liidu koondislane Viktor Kozankov) ei tulnud kordagi enne rajalt, kui auto ettevalmistuse tase võimaldas ringe läbida kuival rajal 1.29-ga ja vihmasel 1.50ga. Stardijärjestuse määranud ametlikul treeningul rahuldus Napa teisel ringil ajaga 1.51,9. Teised jäid riskeerima ja proovima, sest vihmasel rajal esireast startimine annab suure eelise. Eelviimasel ringil õnnestuski Aleksandr Ponomarjovil (Vene NFSV) saada ajaks 1.50,0. Poolteist minutit hiljem suutis aga Asmer libedal ringrajal autot teel hoida kõigist kiiremini - ringiaeg 1.49,7. Soodsaim stardipositsioon oli kätte võidetud.

Napa start oli nagu ikka vägev ja esimesse kurvi minnes oli ta juba ees. Kuid alates kolmandast ringist märgiti ringitabelisse esimesena Asmeri nimi. Ta võitiski 29 sekundiga Napa ees. Tuleb arvestada, et Napa teadis täpselt spartakiaadikoondise huve ja sõitis kindla peale, aga ikkagi edestas kolmandaks tulnud Kozankovi tervelt ringiga. Sel päeval olid Toivo Asmer ja tema auto ettevalmistus paremad.

Eesti NSV koondvõistkonnale kindlustasid kulla Kuusing ja Tõnnberg. Esimest aastat "Lada" roolis istuva Kuusingu kaheksas koht väärib kiitust.

Spartakiaadisaavutustega võrdväärne oli meie sportlaste esinemine sotsialismimaade Sõpruse karika sõitudel, eelkõige Riias. Nõukogude koondise esinumbrite Napa ja Asmeri kõrval startisid ka Mart Kongo ja Urmas Põld. Siin võttis Napa Asmerilt revanši. Urmas Põllu esinemine ebaõnnestus, tubli oli Mart Kongo, kellelt koha esikuuikus röövis mootoririke.

Tänavuses sotsialismimaade karikasõitude seerias seisis küll Toomas Napa korduvalt võitjapoodiumil, ent lootustele korrata Madis Laivi 1976. aastal saadud üldvõitu tõmbasid kriipsu katkestamised mitmel etapil.

Liidu meistrivõistlused peeti kaheetapilisena. Alates 1959. aastast, mil NSV Liidu paremaid sel kombel selgitama hakati, on Eesti NSV autovõidusõitjad saanud kokku 102 medalit, neist 41 on meistrikullad, 31 hõbedad ja 30 pronksid.

NSV Liidu Autospordi Föderatsiooni eriloal osales Toomas Napa sel aastal korraga kahes masinaklassis - nii tavapärasel vormel-3-l kui ka vormel "Easternil". Napa meistritiitel "Easternil" lõpetas kuulujutud, et Napa on oma võidud saanud tänu paremale vormel-3-le. Napa võitis nii Tbilisi kui Kiievi etapil, ent ega konkurendid kaugele jäänud. Kahjuks jätsid tehnilised viperused Asmeri medalita, Kozankov aga sai hõbeda. Pronks kuulus Mart Kongole. NSV Liidu paremikku kuulus ta sõidumeisterlikkuselt varemgi, tänavu vermis oma võimed medaliks.

Vormel-3-klassis oli Tbilisis parim Napa, Kiievis aga katkestas. Kokkuvõttes võitis Aleksandr Potehhin Moskvast. Avo Soots tuli esmakordselt hõbemedalile. Eestisse toodi teinegi pronksmedal. Selle sai Jüri Paenurm tihedas konkurentsis augusti lõpul Riias "Volgade" klassis.

1986. aastal peeti meie sportlaste osavõtul kaheksa võistlussõitu Riias, kaks Kiievis, üks Tbilisis ja Minskis. Nende põhjal kujuneb pilt meie autoringrajasõidu tasemest. Tugevaimad on endiselt vormelisõitjad. Vormel "Easternidel" kuulus NSV Liidu koondisse sotsialismimaade Sõpruse karika sarja Rumeenia ja Bulgaaria etappidel neli meie sõitjat. Loodame, et järgmisteks hooaegadeks suudavad oma koha kinnistada Mart Kongo ja Urmas Põld. Kohti on koondises vaid viis... Kongo on rajal ehk kiirem, ent Põldu lubab koondise vanemtreeneri J. Andrejevi sõnutsi eelistada meeskonnasõiduks vajalik kindlam sõiduviis, eelkõige aga see, et Urmas on Mardist kümme aastat noorem.

Kiireid mehi "Easternidel" on meil veel. Väino Pentuse sõitu on põnev jälgida, vihmast libedal rajal on ta ohtlik vastane kõigile. Kahjuks veab Pentust alt võistlusauto, samuti on tema ründav sõidustiil aldis rajalt väljasõitudele.

Lõplikku sammu "Easternide" tippseltskonda võib oodata Raivo Häälelt. Sportlik ebaõnn jättis ta 1985. aastal NSV Liidu kõrgliigast välja, kuulumist sinna tõestas ta tänavu Kiievi valiksõidu teise kohaga.

Kiiret sõitu on võimeline tegema ka Boris Eylandt, kuid tema ainueksemplaris "Estonia-23" vormelautot kimbutavad juba aastaid tehnilised viperused. Vägisi tekib mulje, et soovida jätab kodune tehnika ettevalmistus.

Sel hooajal kõrgliigas esinenud Aare Ind on püüdlik sõitja, keda iseloomustavad suhteliselt aeglased treeninguajad ja tublid finišikohad. Ilmselt hea käega sportlase tulemusi piirab amortiseerunud võistlusauto. Vanade "Estonia-20" seas on ta kindlasti kiiremaid.

Seega on meil "Easternidel" kolm NSV Liidu tippklassi sõitjat - Asmer, Kongo ja Põld. Peakonkurente on neil Moskvas kaks (Kozankov ja Lindgren), Vene NFSVs üks (Ponomarjov), Ukrainas üks (Medvetšenko), Leedus üks (Ionušis).

Niisama tugevad on ka meie vormel-3, kus seni on konkurentsitult liidriks Toomas Napa.

Rõõmustavad Avo Sootsi head tulemused. Varasemate rohkete katkestamiste rida asendus sel hooajal NSV Liidu meistrivõistluste hõbemedaliga ning võitudega üleliidulistel autotranspordiministeeriumi auhinnavõistlustel ja Baltimaade meistrivõistlustel. Ent Sootsil on alistamata tänavu Nõukogudemaa meistriks tulnud moskvalane Aleksandr Potehhin.

Urmas Haamerit vedas möödunud hooajal alt tehnika, tuli rida katkestamisi headelt positsioonidelt. Tema sõidud kinnitavad, et NSV Liidu medalikonkurentsis püsimiseks on vaja eelkõige vastupidavat ja kiiret autot. Lembit Tammsaare tagasipöördumine peale kuueaastast eemalolekut on paljutõotav. Häid tulemusi saavutas Ilmar Pardane. Tema esinemine näitas, kuidas masinat säästva sõiduga võib saavutada kõrgeid kohti. Leo Jazelilt ja Vladimir Krivodubilt võib oodata häid tulemusi, kui nende võistlusautod finišini vastu peavad.

Raul Sarap on väga kiire võidusõitja, kelle viimaste aastate peatähelepanu on pööratud uue "Estonia" ehitamisele ja sõidukorda seadmisele. Sportlikus mõttes tema hooaeg ebaõnnestus, kuid põhimõtteliselt uus sõna meie maa võidusõidutehnikas on sündinud: monokokauto, millel on meil vähe kasutatavad kütuse sissepritsimissüsteem ja kuiv karter ning uus aerodünaamiline lahendus. Süsimust vormelauto "Estonia 24" võistlusnumbriga 62 hoiab kõikide autospordisõprade ja spetsialistide meeli elevil.

Nüüd seeriaautodel sõitjatest, kelle võistlustulemusi on palju kritiseeritud. "Volgadel" on meil aga kaks NSV Liidu paremikku kuuluvat meest: Jüri Paenurm ja Peeter Noode. Paenurme ja tema treeneri-mehaaniku Viljar Kõveriku tööd kroonis tänavune NSV Liidu meistrivõistluste pronks lätlaste J. Belmersi ja L. Šarkovski järel. Paenurm esines kogu aasta jooksul stabiilselt, tal on eeldusi tõusta järgmisel hooajal Nõukogudemaa meistri troonile. Hooaja suurleid on Peeter Noode.

Tublit sõitu "Volgadel" tegid ka kogenud Harry Anderson ja ringraja uustulnuk rallikrossimeister Peeter Allas. On tore, et Igo Rätsepa ja Viljar Kõveriku loodud Eesti "Volgade" mainet hoiavad meie mehed endiselt kõrgel.

Meie ringrajasõidu kõige nõrgemad on "Ladade" klassid. Juba aastaid on Eesti NSV sportlaste tulemused jäänud kaugele maha Nõukogude Liidu keskmisest tasemest. Selle põhjuseks on nii tasemel sõitjate kui korralike võistlusautode puudumine. On loomulik, et võistlusautode ettevalmistamine on lihtsam tehasemeeskondadel, aga samas meie lõunanaabrid lätlased ja eriti leedulased on just "Ladadel" väljapaistvalt sõitnud. Nende eeskujul ei tohiks meie "Vihuri" spetsialistidel ringrajaautode ettevalmistamisel raskusi tekkida. Mootorite forsseerimine nõuab eriettevalmistust, aga samad mootorid annavad jõu ka meie vormelitele... Kõige paradoksaalsem, et sõsaralal autorallis on Eesti sõitjad tugevad. Kuigi ringraja- ja ralliauto on vägagi erinevad sõidukid, peaks olema ka meil mõlemate seadistamine võimalik.

Milles võiks siis viga olla? Kahjuks jääb mulje, et sõitjates ja neid toetavates klubides. Tundub, et meil lihtsalt pole olnud sellist võidusõitjat, kes oleks südamest soovinud siinsetest võimalustest kõike välja pigistada, teed rajada.

Siiski, lootus on tekkinud. Selle hooaja algul istus "Volgalt" "Lada" rooli Heldur Kuusing. Arvan, et tema töökus, julge sõidustiil, eelkõige aga selle aasta head tulemused avavad talle võimalused korraliku ringraja-"Lada" loomiseks.

Ringrajasõitu "Ladadel" on varasematel aastatel proovinud mitmed võimekad sportlased, ent meie vabariigi kõrge rallitase (seega ka parem materiaal-tehniline baas, reaalne võimalus pääseda NSV Liidu koondislaseks) on nad ralliautodesse ära meelitanud. Sel aastal esinesid ringrajal küllaltki korralikult Jaanus Niilson ja Tõnu Soomre, ajuti ka Andres Keevallik.

Autosport on ala, kus võistlustulemus sõltub minu arvates 80% autost (mootor, šassii, rehvid, aerodünaamika) ja 20% sõitjast, kuskile peaks mahtuma ka paar protsenti õnne. Ainult võrdselt hästi ettevalmistatud autodel sõites selguvad parimad võidusõitjad. Väga hästi ettevalmistatud autol saab ka keskpärane sõitja häid tulemusi. Seega on ikkagi töö võistlusmasina juures see, mis määrab autosportlase edu. Meie võidusõitjad alustasid Tallinna Autoremondi Katsetehases vormelautode tootmist. Tänased sõitjad peavad neile tänulikud olema. Võime ju alati sõbraliku tehasekollektiivi abile loota, ka vormeleid on meile jagunud. Siiski teeb murelikuks seeriatoodanguna väljastatavate võistlusmasinate kvaliteet. Sportlased ja nende mehaanikud võtavad saadud uue vormelauto kohe üksipulgi lahti ja koostavad terve masina raamist alates uuesti. Tootjatehas saaks oma tööd rütmilisemaks muuta. Tuleks leida paremaid materjale. Praegu juhtub aga nii, et TARKi vormeligrupi liikmete Arno Joala, Madis Laivi, Henry Saarmi, Jüri Adamsoni, Urmas Põllu, Raul Sarapi töö ja vaev muutuvad nulliks. Palju parandaks autotoodangu kvaliteeti ka võimalus masinaid katsetada. See aga jääb ilmselt veel kauaks vaid unistuseks.

Tuleks mõelda veel sellele, kuidas eesrindlikud mõtted kiiremini seeriatoodangus rakenduksid. Peagi on ju ka "Estonia-21" vananenud.

Eestis pole ühtegi võidusõidumootorite katsetamiseks sobilikku stendi, kogu peentöö käib arhailisel viisil tunnetuse ja vanade kogemuste varal.

Võistlejaid häirib tagavaraosade nappus, õigemini puudumine. Mitmete detailide hankimine on tegevus, millest sportlased ka sõpradele rääkida ei taha.

Tänavu kadus üks valusaim kitsaskoht: tänu ALMAVÜ Vabariikliku auto-motoklubi loodud sidemetele sai enamik vabariigi sportlastest endale ajakohased võistlusrehvid.

Ülevaate tehnikalõigu lõpetuseks tahaks peatuda veel nendel meestel, kellest autode ettevalmistus otseselt sõltub. Need on mehaanikus, paljunäinud-käinud oma ala suured meistrid, tõelised multispetsialistid. Ükski meie tänavune sportlik saavutus ei tulnud nende omakasupüüdmatu, tihti tänamatu tööta. Meie vabariigi mehaanikud kuuluvad nagu võidusõitjadki Nõukogudemaa eliiti. Suur tänu Raimo Allikveele, Lembit Roobile, Tarmo Neuhausile, Jaan Liimandile, Kalev Tammeoksale, Andres Sepale, Riho Murrule, Aleksander Randveele ja paljudele teistele.

Võidusõitjate töö, olme ja loomulikult sportimisvõimaluste eest seisavad hea vabariigi asutused-ettevõtted. Heaks eeskujuks on kogu NSV Liidu autovõidusõitjate paremiku (T. Napa, T. Asmer, M. Kongo) käekäigu eest hoolitsev Tallinna EPT (juhataja V. Zopp). Samaga paistab silma Tallinna Taksopark (direktor K. Potter), kust pärit J. Paenurm, P. Noode, P. Allas, V. Kõverik. Tallinna Spetsialiseeritud Autobaasi (A. Priks) tehnikaspordiklubi "Tallinn-SAB" (sõitjad R. Hääl, M. Luha ja J. Pardas) loen aktiivseimaks klubikollektiiviks NSV Liidu autoringradadel. Tallinna Autoremondi Katsetehas (V. Kröman) on alati oma sportlasi R. Sarapit, U. Põllut ja A. Sootsi toetanud. Ka U. Haamer leiab Kose EPTst (G. Nikitin) mõistvat suhtumist. Eesti NSV ALMAVÜ VAMKi (juhataja R. Miller, instruktor E. Lauter) on koondunud H. Kuusing, L. Tammsaar, V. Pentus ja B. Eylandt.

Autovõidusõiduaasta 1986 jääb meelde kui tulemuslik, põnev ja tulevikule mõeldes paljulubav aasta.